Päeva poole ülesse ma hüüan.

Teate, ma meelega m6tlesin, et ma enne n2dalavahetuse l6ppu siia ei kirjuta, et 2kki on siis v2hemalt millestki kirjutada. Aga oh ei. Laup2eva 6htu ja ma istun siin Alba toas ja kirjutan blogi. Lahe eks. Me j6udsime linnast tagasi kella kaheteist ajal ja kohe 22rmiselt mossis n2gudega.

Ma tean, et mulle ei meeldi Limerick, aga no ma v2hemalt ei ole nii valiv kohtade suhtes, kus istuda v6i siis yks 6lu juua. Ma ei tea, kas ma selle hispaania tyrdrukuga, kes mul hetkel siin k6rval istub ja vaatab, mis ma teen yldse normaalselt v2lja l2hme kunagi. Meile meeldivad nii erinevad asjad lihtalt.

Aga hetkel ma l2hen. R22gin sellest siin milllagi pikemalt, kui ta mul k6rval ei istu ja oota nii nagu praegu.

Tsau!
Loodan, et teie elu on p6nevam.

Ma ei saa aru, õhtu otsa juba ei ole midagi teha.
Kedagi ei ole, kellega rääkida. Keegi blogisse ei kirjuta, mida lugeda saaks.
Põhimõtteliselt rändavad ringi kõik hetkel. Või need kes ise ei rända on mõne rändajaga koos.

Tahaks ka vist.
Vähe ei.

Ohjah.
Hetkel tahaks Inglismaal olla.

Täna aknast välja vaadates küll ei oleks aru saanud, et kevad käes on. Aga nii on. Iirimaal hakkas 1. veebruaril kevad. Ametlikult. Uuuuuhjaaaa. Ma nüüd ootan soojemaid ja paremaid ilmasid ka. Vähemalt tundub, et see pahanõme pime aeg on möödas ja aina paremaks läheb.

Hetkel on minus mingi positiivsuslaine. Mis paari viimast päeva arvestades väga hea tunnus. Reede ja pühapäeva õhtutega vaatasin läbi väga suure osa piltidest, mis ma kunagi teinud olen. Neid oli piisavalt palju, et tundide kaupa lihtsalt klõpsida. Ja arvake, kas tuju läheb paremaks siis toredaid suve-sauna-kontserdi pilte vaadates? Eiii.

Nädalavahetusel käis Alba külas. Arendasime tema inglise keelt, mis on tegelikult päris kurnav ja pühapäeva õhtul ma tundisin, kuidas ma ise hakkan samale tasandile laskuma tagasi. Ohjah. Piltide vaatamisest otsustasin, et ma ei suuda ikka oma tukka välja kasvatada. Suveni võiks ju oodata. Et Eestis lõigata, aga kes see siis suveks endale tukka ette lõikab? Ja kui nii mõelda, siis, mis mõttega ma teda praegu lõikaks? Kuigi ma tahan TUKKA!!! Aaaaaah. Ja Alba oli nõus mul seda igakuiselt trimmima, mis on hea. Lisaks ma leidsin ühe Iirimaa mõistes odava juuksuri ka.

Aga täna õhtu toob mulle veidi helgemat valgust tulevikku, sest! ma vaatasin kalendrit ja kirjutasin üles kõik plaanid, mida ma juba tean. JA ma vaatan neid ja kujutan ette, kuidas aeg juba lendab. 2 nädala pärast on lastel nädal aega vaheaega koolist, mis tähendab ka mulle kergemat koormust üldiselt või vähemalt vaheldusrikkamaid päevi 17. märts on vaba päev. Ja juba 26. märtsist algab kaks nädalat kestev vaheaeg. Ja siis aprilli par nädala lähevad kiiresti. Vahepeal on kaks sünnipäeva siin peres. Ja siis on MAI! 1-4 on mul siis loodetavasti vanemad külas, kellega me lähme ilusat Iirimaad vaatama. Sellest järgmine nädalavahetus on Sarahi communion ehk piduu lastele. Sellest järgneval on communion ühel nõbudest Cavanis ja siis järgneval on juba Eoini ja Mylesi oma. Ma olen kindel, et Mai lendab nagu ma ei tea misasi. Ja siis on jäänud veel mõned nädalad.

Isaver. ja panna sinna aja sisse veel plaanid Albaga ja ehk üks väike hüpe Šotimaale? Ohjah, ma ei tea. Aega on palju ja kogu aeg üle, aga samas on sellest ka nagu puudus. Peab ju veel ka arvestama, et Siobhan ja Ciaran tahavad ka väljas käia. Ohjah.

Ja siis sain ma ühe toreda flaieri, kust ma kohe hakkan uurima infot igasuguste ürituste kohta, mis nüüd kevadel Limerickis aset võtavad. Ja Dublinis tahaks ka ära käia kunagi uuesti!

Nii palju on kohti, kuhu tahaks minna ja mida näha!
Maailm on suur ja lai ja meile avatud!

Ps. Ilm on meeletult kevadine – 5 päeva jutti lubab mulle 10 kraadi sooja paduvihma. JEEEE.

Ootan ja ootan ja muud ma ei tea.
Vähemalt ootus, jah, ootus on hea!
Ootan ja ootan ja muud ma ei tea.
Tuled sa pea?

Mina ei tea.

Üleeile õhtul oli USA’s  selline telesaade (rohkem kontsert vist) nagu “Hope for Haiti”.  Saate viis läbi George Clooney ja saates vastasid telefonile paljud tuntud Hollywoodi filmitähed, näiteks Julia Roberts, Jennifer Aniston, Zac Efron, Brad Pitt, Reese Witherspoon, Leonardo DiCaprio, Tom Hanks,   ja esinesid tuntud muusikud, teiste seas Beyonce, Shakira, Coldplay, Justin Timberlake, Rihanna, Madonna, Bono, Bruce Springsteen, Christina Aguilera ja Taylor Swift. George Clooney ise juba annetas 1 miljardi Haiti jaoks.

Huvitav. Ma ei tea, kuidas Eestis selle annetamise ja promomisega lood on,  aga Iirimaal kogutakse seda raha ka ikka kõvasti. Täna just jalutasin ühest plakatist mööda linnas. Nad korraldavad iga kolmapäev seoses Haiti abistamisega  mingeid koosolekuid ja igaüks on oodatud. Isegi meie pere laste kool kogub raha.  See küll toimib nii, et lapsed ostavad mingeid pileteid ja pärast on loosimine ja väikesed auhinnad üksikutele õnnelikele, aga ma olen kindel, et need auhinnad on ka annetatud.  Ma mõtlesin isegi raha andmise peale ja vaatame, palju mul šoppamisest üle jäi, aga arvatavasti saadan ka midagi. Kerge surve on ka peal muidugi. Siobhan ütles Maeve’ile ja Eoinile lihtsalt nii, et  nüüd otsige oma kokkuhoitud raha heaga üles ja võtate kooli kaasa. Eoin annetas näiteks 20 eurot. 7-aastane poiss. Päris armas tegelikult.

Aga sellistesse asjadesse nagu heategevus ja igasugused annetused üldse suhtuvad nad siin võrdlemisi tõsiselt. Eestis keegi auto akna peale koputama tuleks foori taga, siis inimesed sõimaks tal näo täis või ei teeks lihtsalt välja. Siin keritakse aken alla ja visatakse paar euri topsi, naeratatakse ja kui aega on arutatakse veel maailmaasju ka.  Elu on teistmoodi. Siin ehk pööratakse teiste heaolule rohkem tähelepanu. Eestis on kõigil minaminamina.

Eh jah. Mõelge selle üle. Aidake ka abivajajaid. Lõpetuseks üks laul, mis mulle väga meeldib.

MARIAAAA!!! Mul on NII igav. Laupäeva õhtu jee-jee. Mis siis, et ma päeval sain endale kaks paari uusi pükse siin ribadeks kandmiseks ja pluusi (endiselt on hullud allahindlused),  igav on ikkagi.

Tahaks Lahinchi. Või Galwaysse. Vähemalt kuhugi. Pffffff… Ja ma pean järgmine laupäev kaaaa töötama. :S Kuidas seda nüüd teha selgeks hispaania tüdrukule, kes ei saa minust aru?

Nii kutsuvad iirlased siin seda iga, millesse meie armas Chris on nüüd jõudnud - terrible two. Enne jõule oli ta mu totaalne lemmik. Kukununnu poiss, alati rõõmus, alati reibas, kallistas ja musitas. Täielik päike ühesõnaga.  Ja kui ma tagasi tulin, siis ma vaatasin, et midagi on nagu veidi teistmoodi, aga esimese hetkega ei saanud aru ka kohe. Kui ta tujuteses päeval, siis ma mõtlesin, et äkki ma ise teen midagi valesti. Nüüd ma olen aga Ciarani ja Siobhaniga mõlemaga sellest rääkinud ja nad ütlesid, et Chrisil on see iga jõudnud nüüd kätte. Mingi selline periood nagu puberteetki, ainult, et varasemas eas. Teised lapsed olid sellest kuidagi sujuvalt üle läinud vist, seepärast oli ka vanematel paras üllatus.

Päeval ma pean tegelema siis ühe pisikese jonnipunniga, kes iga väiksema asja peale võib ärrituda. Vähemalt on sealjuures Joe väga rahulik olnud ja minu poolele hoidnud kogu aeg. Kui ma siia algselt tulin, siis oli küll nii, et kui Chris kukkus toolilt maha ja mina seisin 2 meetrit eemal, siis mõlemad vaatasid mulle vihaselt otsa: ” You made my brother cry! You pushed him! We hate you”. Lihtne. Nüüd on ikka kõvasti teistmoodi.  Kuigi Chrisi viimase aja lemmikväljendid on “I don’t care” või “I knoooww!”, mis kohati ajab veidi närvi, sest sa pätakas ei tea ju midagi tegelikult

Aga hullu pole, saan hakkama nendega. Kuna vanemad ei ole kodus, siis umbes 10 minuti jooksul saavad nad alati aru, et neil on mõttetu pahane  olla ja tulevad tagasi ja paluvad vabandust ja siis on kõik hästi.  Kuigi vahepeal tahaks küll ropendada, kui nad eriti ülbed on (ükskõik milline neist neljast nüüd), seda ei juhtu küll üldse tihti, aga vahel harva. Ütlete, et vannu või ropenda eesti keeles, siis nad ei saa aru. Aga teate? Ma ei saa. Ma olen nii inglise keelele siin ümberlülitatud, et mul ei tule pähegi teises keeles midagi ütlema hakata.

Homme on laupäev. Ma saan linna. Ma arvan, et ma lähen ostan endale midagi. Täna läksin kääridega oma mantlile kallale, sest mul sai sellest siiber. Lõikasin ja tegin temast jaki. Õmblesin kokku ja tegin selja peale veel 2 sissevõtet ka. Varsti lähevad ilmad soojemaks ja siis ei saa seda enam kanda. Tulebki uus ja õhem osta. Või siis mitte.

Alba läheb Dublinisse  homme ja järgmine nädalavahetus pean ma töötama, niiet välja nii pea ei saa :S Aga elan üle. Leian endale mingi tegevuse vast.

Teile aga ilusat-head-pidust nädalavahetust.

Puhake ja olge mõnusad.

:*

Avastasin selle laulu enda jaoks uuesti. Mari Pokineni laulud on kõik nii ilusad. Ja ma armastan tema häält ka

See samas meenutab mulle, kuidas ma eile käisin jalutamas lastega ja leidsin täpselt sellise koha endale, nagu ma siin otsinud olen. Päike paistis ja seal põllu peal päikese käes, hakkas nii soe, et ma olin sunnitud oma kileka vöö ümber siduma ja edasi jalutama pikkade varrukatega pluusi väel. Päike paitas ja oli nii hea ja soe. Linnud laulsid ja siis läks selline armas rada, mida mööda jalutada. Välja jõudsime kena ojakeseni. Ühesõnaga täielik vaikuse ja rahu koht. Nii hea ja kevadine, kuigi meil on mis ? 20. jaanuar?

Tänagi istusin trepil, kuhu päike oli juba piisavalt kaua paistnud ja peaaegu oli tunne, et päike isegi võtab

See soojuse tunne on muidugi ainult päikese käes. Varjus hakkab kohe külm. Ja kui pilves on siis on ikka kohe ka päris hall tunne. Annab ikka kohati mõista ka seda,  et kevad ei jõua nii pea kätte.

Kuigi tahaks.  Ootan.

Ja kuulan head muusikat.

Bombillaz – Päike paistab peale.

Girls are like
apples on trees. The best
ones are at the top of the tree.
The boys don’t want to reach for
the good ones because they are afraid
of falling and getting hurt. Instead, they
just get the rotten apples from the ground
that aren’t as good, but easy. So the apples
at the top think something is wrong with
them, when in reality, they’re amazing.
They just have to wait for the right
boy to come along, the one
who’s brave enough
to climb
all the way
to the top
of the tree.